Karola & Karl //
Pärast tseremooniat rannaäärses metsas ning toidu nautimist ja mõnusat olemist koduhoovi kaetud lauas suunduti lühikese jalutuskäigu kaugusele randa päikeseloojangut vaatama. Õhk oli paks männimetsa, liiva ja mere lõhnast. Küpse suve lõhnast. Päike loojus ning paar inimest seltskonnast kasutasid juhust ennast vees värskendada, kuid mõni hetk hiljem pilku merele heites sattusin segadusse – kahe pea asemel ilmus vee peale kolmaski, kes siiski tundus seltskonda samapalju nautivat kui teisedki. Juureldes mõttes selle üle kuidas kolmas minu jaoks nii märkamatult vette sai andis süvenevatele kahtlustele hoogu juurde ujujate kolmanda liikme kummaline peaaegu kaelatu ja õlgateda ülakeha kuju. Pea kadus ja ilus mõned meetrid eemal taas. Ikka ja jälle.
Hüljes.
See oli õhtu kõigega mida suvi Eestis pakkub… ja rohkmegi veel. Kas minust olnuks palju tahta peatada need hetked ja jääda neid igavesti kordama?
